See on unikaalne 13-kohaline kood, mis tuleb igale raamatule ja selle eri formaatidele eraldi taotleda. See seob raamatu metaandmetega andmebaasis pealkirja, autori, toimetaja, kujundaja, kirjastaja, keele ja köitetüübi. ISBN-e kasutatakse nii trükitud raamatute kui ka digiväljaannete ehk e- ja audioraamatute eristamiseks.

Küsimus, milleks ISBN-i kasutatakse, tekib tavaliselt siis, kui raamat on toimetatud, küljendatud ja korrektuur loetud ning failid valmimas tootmiseks ja raamat levitamiseks. ISBN lihtsustab raamatumüüjate, raamatukogude, hulgimüüjate ja otsingumootorite tööd. ISBN-i põhjal genereeritud ribakoodi skänneriga lugedes võimaldab see kiirelt kuvada raamatu pealkirja, aitab vältida segadust (näiteks sama pealkirjaga raamatute vahetusseminekut) ja automatiseerib logistikat.

Seepärast peaks igaüks, kes plaanib raamatu välja anda, hankima ISBN-koodi projekti alguses, et vältida hilisemaid probleeme levitamise ja müügiga.

Raamatute standardnumbreid koordineerib rahvusvaheline ISBN-i agentuur (International ISBN Agency). Nemad haldavad ISBN-koodide süsteemi ning riiklike agentuuride võrgustikku ja kirjastajate registrit üleilmselt.

Eestis väljastab ISBN-koode Rahvusraamatukogu. Selleks tuleb luua nende kirjastajaportaalis omale konto. Taotluses tuleb märkida teose autor, pealkiri, väljaandja, žanr, formaat ja trükitud väljaande korral ka köite liik. Nende kaudu koodi taotlemine ja väljastamine on autoritele ja kirjastajatele tasuta.

Ka tuleb samasse keskkonda hiljem üles laadida lõplikud failid, mis hõlmavad kogu väljaannet, sh esi- ja tagakaant, ees- ja tagalehte, vahelehti, sisu ja pildiplokke. Failid tuleb edastada ka juhul, kui trükise algmaterjali failid ja võrguväljaande failid on sisult ja vormilt samad. Näiteks e-raamat ja trükitud raamat on kaks erinevat väljaannet, neist on elektronkataloogis kaks erinevat kirjet ja seega tuleb need mõlemad üles laadida.

Kuigi ISBN-i ja raamatu ribakoodi mõistet kasutatakse sageli sünonüümidena, ei ole need samad numbrid. ISBN on 13-kohaline numbrijada, mis on raamatule väljastatud. Vöötkood on selle numbri graafiline esitus ehk eri laiusega vöötidest koosnev märgistus. Tänu sellele saavad müügisüsteemid raamatut kiiresti ja täpselt vöötkoodilugejaga skännida.

Kui oled oma ISBN-koodi kätte saanud, saad samas keskonnas genereerida sellele vöötkoodi. Valminud ribakood tuleks raamatule lisada kujundamisprotsessis. Tavaliselt valitakse selleks raamatu tagakaas.

Tegelikult mitte. Kui annad välja raamatu vaid isiklikuks kasutamiseks ja sõpradele-tuttavatele kinkimiseks, võid seda teha ilma ISBN-koodita. Kui su eesmärk on aga raamatut müüa raamatupoodides, pakkuda laenutamiseks raamatukogudest, anda levikusse e- ja audioplatvormidele, on ISBN-i olemasolu hädavajalik.

Ilma selleta on su levitamisvõimalused piiratud ja jaemüüjad ei võta suure tõenäosusega seda müüki. Seetõttu on oluline ISBN-i ja vöötkoodi juba disainiprotsessi alguses arvesse võtta.

Kuigi see võib tunduda vaid numbrijadana, mängib ISBN raamatumaailmas üliolulist rolli. Olenemata sellest, kas avaldad romaani, biograafiat, luulekogu või midagi muud, peaks ISBN olema algusest peale väljaandmisprojekti osa .

The post ISBN. Mis see on? Kuidas töötab? Ja miks seda vaja läheb? appeared first on Dea Oidekivi.

Raamatuaasta kujunes tähendus­rikkaks – ning mitte üksnes kirjanikele, lugejatele ja raamatutega tegelevatele institutsioonidele, vaid tõi kaasa ka kaua oodatud võimaluse jätkata lugejaskonna sotsioloogilisi uuringuid, mis olid kodumaise rahastuse lõppedes 2014. aastast oma järge oodanud. Eelmise aasta märtsis leidiski kultuuriministeerium raamatuaasta puhul võimaluse üle-eestilise lugemisuuringu rahastamiseks. Selle läbiviimise eest pandi vastutus rahvusraamatukogule, kes kaasas küsimustiku tegemisse ning kogu uuringu läbiviimisse ka TÜ raamatukogu ja TÜ Ühiskonnateaduste Instituudi ning Eesti Kirjandusmuuseumi teadlased. Küsitluse tellimiseks tehtud konkursi põhjal usaldati andmekogumine Kantar Emorile. Maiks 2025 oli küsimustik paigas, küsitlus toimus 2025. aasta suvel, sellele lisandusid fookusgrupid ja intervjuud 2025. aasta sügisel. Tulemustest valmis raamat „Eestlane loeb“, mis on nüüd trükituna kaante vahel ja kõigile huvilistele elektrooniliselt kättesaadav ka rahvusraamatukogu kodulehel. Sellele peaks järgnema tulemuste mõtestamine ning järelduste tegemine, millele ka siinne lühiülevaade tahab hoogu anda.

Lugemisuuringutega alustati Tartu ülikooli ajakirjanduskateedris juba 1970ndate lõpul ENSV kultuuriministeeriumi kirjastuskomitee rahastusel. Esimene uuring oli seotud Tammsaare sajanda sünniaastapäevaga ja keskendutigi Tammsaare teoste lugemisele, järgmised käsitlused 1980ndate alguses aga haarasid juba kogu toona välja antud raamatute repertuaari. Toona olid raamatupoodide uste taga sabad nii eesti kirjanike kui ka tõlketeoste paremiku ilmumisel ning kirjastajaid huvitas küsimus, kas raamatuid ostetakse vaid riiulite iluks või loetakse ikka ka ning miks neid lugeda ja koju osta soovitakse.

Kui Eesti sai taas vabaks ning raamat sattus turumajanduse hambusse, langesid tiraažid ja müügiarvud kohinal ning kerkis vastupidine küsimus: kes üldse veel raamatuid ostab ja loeb? Aastatel 2002–2014 saime ülikoolis teha igal kolmandal aastal esindusliku küsitluse „Mina. Maailm. Meedia“, kus oli alati ka ulatuslik raamatutele pühendatud osa. Nii kujunes välja uuringutraditsioon, mille raames vaadeldi raamatute lugemist osana inimese elavikust (meie vaste mõistele life-world ja Lebenswelt), mis ühendas üksikisiku mõtteilma kultuuriga ja tema elulaadi sotsiaalse ning tehnoloogilise keskkonna muutustega. Sellise lähenemisviisi viljaks oli raamatusuhte tüpoloogiate loomine, raamatute ostmise, lugemise, hindamise mustrite, teatavate lugejatüüpide esiletoomine. Üksikautorite või kirjandusliikide eelistamine on sellise vaateviisi puhul osa mustrist, mille muutumine annab märku üldisematest muutustest kultuuris ja ühiskonnas.

Elame parajasti üle üht suuremat muutuste kompleksi, mis haarab korraga infotehnoloogia seni veel ennustamatute tagajärgedega arengut, looduskeskkonda ähvardavate ohtude kuhjumist, geopoliitilisi murranguid kui ka väärtus- ja ühiskonnasüsteemide kriisi. Kõik need protsessid on taustaks põlvkondade vahetumisele, millega kaasnevad suured muutused nii arusaamades kui ka eluviisis.

Oleme raamatuaastat pühitsenud teadmises, et „rahvas algab raamatust“, mida võib tõlgendada kui mõtet, et eestlaste areng metsarahvast talurahvaks ja talurahvast riigirahvaks on olnud otse seotud omakeelse trükisõna ning rahva järjest kasvanud lugemisvõimekusega. Kui nüüd kuuleme aina kõvemat juttu, kuidas keegi varsti enam raamatuid ei loe, kas see tähendab ka rahvale kadu kuulutamist? Selle küsimuse tõsidus andis raamatuaasta lugemisuuringule kaalu, mida senised samateemalised uuringud pole kandnud.

Uuring pidi aitama selgitada, milline on eestikeelse raamatu kandepind lugejaskonnas nii praegu kui ka aastakümnete pärast, millised on selle kande­pinna murenemise ohud ning kas on meie võimuses neid ohtusid ennetada või nende mõju vähendada. Millest räägivad eestikeelse raamatu leviku ja lugemise mustrid? Kas need annavad märku ohtlikest pragudest, kindlana tundunud kultuurilise jalgealuse sulamisest? Kas saame olla kindlad eestikeelse raamatu lugejaskonna püsimises põlvkondade vahetudes? Mida peame ette võtma omakeelse raamatukultuuri kandepinna kinnitamiseks tehisaru ajastul?

Küsimused olid kantud ohutundest, mis tabab meid siis, kui vaatame pilte Gröönimaa liustike libisemisest ookeani­vette. Kõigile küsimustele üks uuring muidugi lõplikke vastuseid ei saa anda. Aga sellega on vähemalt püütud anda võimalikult mitmekülgne vastus põhiküsimusele, mis on kõigi järgmiste küsimuste lähtekohaks.

On üldteada, et raamatuid on viimasel kolmel aastakümnel loetud järjest vähem. Raamatute lugemise kokkukuivamist Nõukogude ajaga võrreldes on analüüsitud ka Tartu ülikooli varasemates uuringutes. Digiajastuga kaasnenud lugemise langustrendist kõnelevad paljude riikide regulaarsed lugemisuuringud, mille kohta leidub ülevaade ka kõnealuse vastse raamatu peatükis. Siiski paistab Eesti statistika andmeid vaadates, et kahanemine pole viimasel viiel aastal jätkunud enam endise hooga: kui 2015. aastal oli Eestis raamatuid mitte lugenute osakaal rahva seas 19%, siis 2017. aastaks oli see tõusnud 31%ni ning sellele tasemele ka jäänud kuni 2023. aastani. Meie küsitluses vastas 26%, et nad raamatuid ei loe. Kuid Eesti statistika andmed on kogu elanikkonna kohta. Meie eestikeelse raamatu aastapäevale pühendatud esinduslikus uuringus on keskendutud aga 15–79aastastele eestlastele, mitte kogu elanikkonna lugemisnäitajatele.

Küsimustikule vastas 1196 inimest. Nendest 7% tunnistas, et ei loe üldse raamatuid, ning 19%, et loeb äärmiselt harva. Need kokku 26% vastajatest, kes loevad väga vähe või üldse mitte, tunnistasime mittelugejateks, kellele me täpsemaid küsimusi lugemiseelistuste kohta ei esitanud. Ülejäänud 74% (889 vastajat) jagunesid omakorda aeg-ajalt, mõnikord lugejateks (47%) ning pidevateks, sagedasteks lugejateks (28%). Mittelugejatele esitati ainult üldised küsimused selle kohta, kuidas nad oma aega veedavad, sh kultuuri- ja spordiüritusi jälgivad ning meediakanaleid ja digivahendeid kasutavad. Nii saime väärtusliku võimaluse võrrelda edasise analüüsi käigus lugejate ja mittelugejate elulaadi. Võrreldes nende lugejarühmade osalemist teistes kultuurivormides, näeme, et huvipuudus raamatute vastu on märk üldisemast eemalejäämisest kultuuriväljalt.

Võrreldes lugejate ja mittelugejate suhet eri vastajarühmades, saab hinnata lugemisaktiivsuse ja sellega kaasneva kultuurilise pädevuse erinevuste jaotumist. Andmed näitavad, et suurim lugemisega seotud ebavõrdsus ei ole seotud sotsiaalmajanduslike ega piirkondlike tingimustega ega isegi mitte eaga, vaid hoopis kultuurilise asümmeetriaga naiste ja meeste vahel. Naiste suurem lugemisaktiivsus saab alguse juba koolieas ning kandub edasi kogu elukaarel. Kõige „lugemisvaesem“ osa elanik­konnast on praegu Eestis keskealised kesk- või kutseharidusega mehed ning kõige suuremad lugejad on kõrghariduseganaised. Võib oletada, et naiste lugemisaktiivsusest tulenev parem varustatus kultuurilise kapitaliga teravdab naiste ja meeste ebavõrdsest positsioonist tulenevaid sotsiaalseid ja psühholoogilisi probleeme teistes valdkondades, nii pere-, töö- kui ka võimusuhetes. Et see ei ole ainult Eesti probleem, kinnitab ka Soomes tehtud põhjalik lugejate ja mittelugejate võrdlusuuring.

Üks põletavam küsimus uuringu kontekstis on noorte suhe raamatuga. See teema on omandanud rahvusvahelise tähenduse eriti seoses ühismeedia levikuga. Kõnealune uuring ei kinnita kartust, et noored on lugemise täiesti hüljanud. Pigem leidis tõestust lugemise seos üldisema kultuurihuvi ja vaimset tegevust soodustava keskkonna olemasoluga kodus ja koolis, aga ka näiteks elukohalähedases raamatukogus. Lugemisaktiivsuse jaotus on noorte seas üldiselt samasugune kui kogu elanikkonnas: 32% noorte lugemisaktiivsus on väga suur, lugemisest täiesti võõrdunud noori on 24%, mittelugejaid on aga rohkem hoopis keskealiste seas (33%).

Nooremas põlvkonnas süveneb lõhe aga selle osa vahel, kes on ühismeediasse ära kadunud ega loe või osale ka muudes tegemistes peale ekraanile vaatamise, ning nende noorte vahel, kes on küll igati digiosavatena ka sügavamate vaimsete huvidega, loevad palju ning kel on huvi ja soovi nautida „päris asju“ ning osaleda traditsioonilistes kultuurivormides. Kuid siingi näitavad uurimisandmed ühismeedia kasutamise erinevuste vähenemist earühmade vahel: ka kõige vanemate vastajate hulgas leidub neid, kes veedavad põhilise aja ühismeedias. Üldise tendentsina on aga ühismeedia ülemäärane kasutamine rohkem omane mittelugejatele kui lugejatele.

Üks uuringu läbiv teema on tehnoloogiliste muutuste mõju lugemisele ja selle võtab kokku küsimus „kas paberilt või ekraanilt?“. Uuring tõendab, et valdava osa (75%) eestlaste puhul on vastus (veel) üksmeelselt: paberilt! Ekraanilt loetakse valdavalt ajakirjandust, raamatuid eelistatakse üle 40aastaste seas ikkagi lugeda paberilt, ehkki teatud olukorras või teatud liiki raamatuid tahetakse lugeda ka ekraanilt või siis kuulata kõrva­klappides. Raamatu puhul tõstetakse esile paberraamatu kui füüsilise objektiga seotud positiivseid aistinguid ning parema süvenemise, „aja mahavõtmise“ võimalust.

Nii raamatute, ajakirjanduse kui ka muu teabe edastamine arvuti või nutiseadme kaudu on muidugi tõusuteel, eriti vanuses 25–35 valgekraelistes ametites töötavate ja pidevalt kuhugi kiirustavate pealinlaste ja ka koolinoorte hulgas. See aga on võimendunud meedia kaudu „kogu Eesti“ kohta levivaks kujutluseks.

Küsimustikku oli lülitatud nimeliselt üle 80 eesti kirjaniku, et selgitada autorite tundmise, nende teoste lugemise ja meeldimise alusel välja lugejate kirjanduslik silmaring ning lugemiseelistuste mustrid. Selleks et võrrelda vastajate eesti kirjanduse tundmist ja kirjanduslikke eelistusi, moodustati kirjanike tundmise koondindeksid, jaotades kirjanikud nii põlvkonda kui ka loomingu laadi arvestades kaheksasse rühma⁸. Rühmadena eristati prosaistid ja luuletajad, kodu- ja väliseesti autorid, keerukama ja ladusama vormi harrastajad ning arvesse võeti ka mõningaid kriitikas omistatud rühmatunnuseid (näiteks naiskirjandus). Iga kirjanike rühma tundmist hindasime neljapallisel skaalal (4 – tunneb hästi, 3 – tunneb enamasti, 2 – tunneb mõnevõrra, 1 – tunneb vähe, ei tunne). Kui võrdlesime nende tuntusindeksite keskmisi väärtusi vastajate earühmades, tuli esile eesti kirjanduse tundmises ja lugemises toimuv põlvkondlik pööre.

Näha on keskealistele ja vanematele üldtuntud autorite nimede unarusse jäämist ja üldisemat kirjanduse tundmise langust nooremate kui 35aastaste lugejate seas. Mingil määral on märgata uute eelistuste tärkamist, näiteks kõige nooremate lugejate vastustes kerkisid meeldivuse poolest esile mõned naiskirjanduse esindajad ja vanadele klassikutele lisandunud üldtuntud kirjanikud (Kivirähk). Kuid üldiselt paistab silma nooremate kui 40aastaste vastajate suhteliselt vähene eesti autorite tundmine. Ka koolis kohustuslikult õpitud klassikute tuntus ja meeldivus on noorte seas kolmandiku võrra väiksem keskmisest. Neid andmeid vaadates kerkib küsimus, kas oleme tunnistajaks uuele mälukatkestusele, mis ei ole sedapuhku tingitud (geo)poliitilise, vaid eeskätt tehnoloogilise keskkonna muutumisega kaasnenud lugemishoiakust: tekste loetaksegi ekraanilt vooluna, milles ei eristu üksikud teosed ega autorid.

Kultuuri ja lugemise olulisuse, lugemisaktiivsuse ja eelistuste ning kirjanike tundmise tunnuste põhjal koostasime klasteranalüüsi abil lugejate tüpoloogia. See annab võimaluse näha lugemismustreid seostatult lugejate-mittelugejate ühiskondliku taustaga ja arutleda nende tekkepõhjuste, aga ka mõjude üle eesti­keelse raamatu tuleviku seisukohalt. Kokku tuli lugejatüüpe (vt infokast) kuus: kaks väga aktiivset, kolm mõõdukamat ja üks passiivne, raamatukauge.

Vaadeldes lähemalt nende lugejatüüpide osakaalu eri vanusrühmades, võib ette näha, et lähema kümne aasta jooksul hakkavad järk-järgult kahanema ja kaovad lõpuks hoopis aktiivsete ajaviitelugejate ning mõõdukate praktiliste lugejate tüübid, andes järjest rohkem ruumi nii uusi tehnoloogiaid kasutavatele aktiivsetele E-tüüpi globaliseerunud maitsega lugejatele kui ka raamatu­kaugetele F-tüüpi digitarbijatele. Neid kahte digitehnoloogiakeskset rühma on praegu noorte seas kokku juba 59%.

Ehkki mitmekülgselt aktiivne paberraamatut eelistav A-tüüp tundub paremini ajale vastu panevat ning jääb alles ka tulevikus, on tema osakaal siiski ohtlikult kahanev. Tänavuse uuringu järgi otsustades on A-tüüpi aktiivseid eesti­keelse kirjanduse lugejaid 15–79aastaste eestlaste seas 17%, mis teeb kokku umbkaudu 120 000 aktiivset eestikeelse raamatu sõpra. Vanuserühmi võrreldes on aga näha, et 15–24aastaste noorte seas on A-tüüpi lugejaid vaid 13%, nende vanemate põlvkonnas oli neid aga poolteist korda ja vanavanemate põlvkonnas koguni kaks korda rohkem. Seejuures kuulub üle veerandi noortest (27%) aktiivsete virtuaallugejate E-tüüpi. Eesti­keelse raamatu ja kogu eesti kultuuri püsimise sõlmküsimus on see, kas need noored leiavad tee ingliskeelsest fantaasiamaailmast eestikeelsesse raamatuilma.

Lugemisuuringu tulemusi kokku võttev järeldus on, et ehkki praegu tagab püsiva mitmekülgsete huvidega ning paberil raamatut lugeda armastava lugejaskonna olemasolu eestikeelsete raamatute väljaandmisele piisava majandusliku kandepinna, ohustavad lugejate struktuuris juba alanud muutused eesti­keelse raamatu tulevikku.

Põlvkondade vahetumisega kaasneb lugemise asendumine digitehnoloogiatest välja kasvanud mitmesuguse vaba aja tegevuse ning teiste teadmiste hankimise viisidega. Vanema põlvkonna lahkumisega väheneb eestikeelse raamatu kirjastamise majanduslik jätkusuutlikkus, kuna raamatuid regulaarselt ostvaid lugejatüüpe on edaspidi järjest vähem.

Koos lugejaskonna kahanemisega tõuseb raamatute hind ja väheneb raamatute kättesaadavus, mis puudutab eriti valusalt aktiivseid raamatuostjate tüüpe ning raamatute jõudmist laste ja noorteni. Kalleid eestikeelseid raamatuid, sh e-raamatuid, ei jaksata osta, sh ka koolides ja raamatukogudes.

Raamatute kirjastamisel suurenevad majandusraskused ja kasvab vajadus riikliku toe järele, eriti eestikeelse aimeraamatu ja väärtkirjanduse väljaandmiseks. Suureneb autoriga paberraamatu ohustatus konkurentsis voogedastuse, aga ka tehisaru toodetuga. See tähendab kasvavat survet riigile, kirjastustele, kirjandusõpetajatele, raamatukogutöötajatele ja raamatupoodide personalile, kes peavad tegutsema eestikeelse raamatu kaitsmiseks hääbumise eest.

On vaja riiklikku programmi, mis tagab stabiilse toe eestikeelsete raamatute loomisele, kirjastamisele ja raamatu­kogude kaudu lugejani jõudmisele olukorras, kus turumehhanismid enam ei suuda tagada eestikeelse trükisõna ja meedia jätkusuutlikkust.

Riiklik raamatupoliitika peaks tagama haridussüsteemile ja kultuuri­asutustele, sh raamatukogudele ja muuseu­midele, vahendid, mida on vaja noore põlvkonna kultuuriteadlikkuse, sh eriti raamatuhuvi toetamiseks. Eriti oluline on tänapäeva eesti kirjanduse tippteoste ning kvaliteetse eestikeelse aime­kirjanduse piisav kättesaadavus koolidele e-raamatutena, et neid saaks lülitada õppekavasse.

Selleks et leevendada ostjaskonna vähenemise mõju, on vaja tõsiselt kaaluda eestikeelsete raamatute kirjastamist toetavaid majandusmeetmeid, sh eestikeelsetele raamatutele ja muudele trükiväljaannetele kehtestatud käibemaksu vähendamist või selle ärajätmist.

Marju Lauristin, lugemisuuringu “Eestlane loeb 2025” juhtautor

Ülevaade ilmus esmakordselt 13.03.2026 Sirbis.

The post Põhjalik raamatuaasta lugemisuuring “Eestlane loeb 2025” appeared first on Dea Oidekivi.

Kui väikese hiire uus eestikeelne raamat lugejateni jõudis, saime palju komplimente nii teksti jõukohasuse kui ka toreda, lapsesõbraliku pildikeele kohta. Palun räägi meile, millal otsustasid hakata joonistama ja kuidas jõudsid lasteraamatute illustreerimiseni?

Olen joonistanud ja maalinud juba lapsest saati. Vanemad ulatasid mulle pliiatsi, kui alles beebi olin, ja nii veetsingi palju aega joonistades. Hiljem, kui tähed selgeks sain, hakkasin kohe ka kirjutama, pliiats oli ju nagunii käes. Raamatuid olen ma ka alati armastanud! Kui oli aeg valida, mida edasi õppida, oli kunstikool minu jaoks loomulik tee. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi teadlikult otsustanud, et nüüd saab minust kunstnik ja hakkan raamatutele illustratsioone joonistama. See pigem lihtsalt juhtus. Ilmselt oli mul salajane soov midagi raamatumaailmas ära teha, kui suureks kasvan.

See, et lasteraamatutes on tegelasteks loomad, on üsna tavapärane. Siiski on üsna haruldane luua süžee, millega suudavad samastuda nii lapsed kui ka täiskasvanud. Kuidas tuli sul mõte teha raamat (ja mitu järge) väikesest hiirest?

Väikese hiire mõte tabas mind, kui mu tütar oli 3-aastane. Olin eelnevalt joonistanud pilte ühe raamatu jaoks, milles olid hiirte näol toredad tegelased, ja mulle kuidagi väga meeldis neid joonistada. Mängisin selle mõttega edasi ja tegin naljaviluks mõned lühikesed koomiksid, mille peategelane oli hiire kujul minu tütreke. Sealt edasi hakkasin vaikselt raamatut visandama. Näitasin esimesi kavandeid kirjastusele ja neile meeldis! Isa soovitas mul lood jätta võimalikult tõepäraseks, mitte luua muinasjutumaailma, vaid kujutada seda, kuidas elu väikese hiirega (lapsega) päriselt on. Kuna olen kõigisse raamatuisse sisse kirjutatud tegevused ise oma lapsega läbi kogenud, oli see üsna lihtne.

Soome keeles on ilmunud 17 väikese hiire raamatut. Kas kirjastusega oli kohe kokkulepe seeria osas?

Seeria kohe alguses plaanis ei olnud. Lihtsalt esimene raamat võeti nii hästi vastu, et kirjastaja arvas, et võiks veel ühe kirjutada, ja siis veel ühe ja seejärel veel… Lubasin iseendale, et lihtsalt tootmise pärast raamatuid tegema ei hakka. Kirjutan seni, kuni on häid ja inspireerivaid mõtteid. Tütar on mul nüüd juba suur, nii et päris otse ma temalt enam ütlemisi üle võtta ei saa. Siiski on ta minu jaoks suureks inspiratsiooniks ka praegu.

Väikese hiire raamatutes aset leidvad tegevused on laste jaoks väga arusaadavad ja hästi ettekujutatavad. Mõned neist, nagu välikempsus käimine, ka linnalastele parasjagu nalja ning nende vanematele seletamislusti pakkuvad. Oleme saanud ka mõned küsimused ja kommentaarid hiirekese pereelu kohta: hiireema on tõeliselt hea ja armastava vanema musternäidis. Kuid kuidas on lood hiireisaga?

Kuna kasvatan oma tütart üksi, oli minu jaoks just seda tüüpi perekorralduse kirjutamine kõige lihtsam ja autentsem. Hiireraamatute lood pärinevad kõik meie pere igapäevaelust. Metsas matkal ja välikempsus käimine on tõesti üks tõestisündinud lugu ja pakkus lapsele nii hea elamuse, et leidis ka tee raamatukaante vahele. Jah, hiireisa on loomulikult olemas, aga ta elab kaugel eemal, linna teises otsas ega saa neist seiklustest kahjuks osa.

Vahel pakuvad välismaa kirjastajad agentidele ja originaalautoritele pisut väljakutseid, sest tahavad teha sisus muudatusi. Näiteks eesti hiire puhul leppisime kokku, et muudame sisufonti ja kasutame trükitähti. Mind väga huvitab, mis kohandusi teiste riikide kirjastajad teinud on?

Jah, tõepoolest, seda tuleb ikka ette. Kui müüsime raamatuõigused Inglismaale, siis nende keele eripärast lähtudes tuli otsustada, kas väike hiir on poiss või tüdruk. Raamatuid kirjutades ma sellele erilist tähelepanu ei pööranud. Kes lastega kokku on puutunud, leiab neist sobivaid mustreid ja väljendeid soost olenemata. Arvan, et päris esimeste raamatute puhul oli hiireke minu jaoks vast rohkem tüdruk, sest mul on endal tütar. Joonistasin ma aga üsna neutraalselt, nii et ingliskeelsed kirjastajad arvasid, et sobib paremini, kui ta on poiss. Mul ei ole selle vastu midagi. Ja hea meel on ka eesti raamatute üle, valitud kirjastiil sobib väga hästi.

Kas sul on ka oma lemmikraamat kogu hiirekese seeriast?

Tavaliselt on nii, et see raamat, millele viimati oma aega ja tähelepanu pühendanud olen, ongi südamele kõige lähem. Praegu siis kuues, mis veel eesti keeles ilmunud ei ole. Järk-järgult liigun aga rohkem seitsmenda suunas, millega hetkel töötan.

Dea Oidekivi, tõlkija, kirjastaja ja väikese hiire maaletooja

Intervjuu ilmus esmakordselt 27.05.2020 Rahva Raamatu blogis.

The post Intervjuu palavalt armastatud Soome lasteraamatusarja autori Riikka Jänttiga appeared first on Dea Oidekivi.

2020. aasta laste- ja noortekirjanduse auhinna Paabeli Torn laureaadiks kuulutati Maja Lunde kirjutatud ja Lisa Aisato illustreeritud raamat “Lumeõde”, mille tõlkis norra keelest eesti keelde Marit Hansen ja kirjastas Dea Oidekivi (Rahva Raamat). Värskelt parimast tõlketeosest kirjutab tõlkija ja toimetaja Mari Klein.

Ma olen elanud ja töötanud nüüdseks piisavalt pikalt raamatute maailmas, et viimasel ajal kogeda kummalist tunnet, nagu oleks kõik juba olnud, midagi enam eriti ei liiguta. Küllap on paljud raamatusõbrad seda perioodi oma elus tunda saanud.

Niisamuti nagu seda, et mõni raamat ootab oma aega nädalaid, kuid, vahel aastaidki – isegi kui ta on juba jõudnud koduriiulile, ei ole õiget hetke, õiget tunnet, et nüüd on tema aeg. Ja täiesti ootamatult võib just see kannatlik kogu olla see, kes toob üle tüki aja tagasi su usu väga heade raamatute olemasolusse.

Nõnda oli „Lumeõde“ kusagil mu alateadvuses sellest hetkest saati, kui ta möödunud talvel ilmus, ja otsekohe oma kunstilise punase pilkupüüdva kaanekujundusega mu tähelepanu pälvis. Ometi kulus veel tükk aega, enne kui ta leidis tee minu koju, ja sealtki veel jupp aega, enne kui ta suutis jõuda mu lugemislauale. Aga ühel laupäevahommikul tundus olevat selleks just õige aeg. Ja see laupäev ei olnud pärast seda enam sugugi selline, nagu ma olin arvanud teda olevat. Mingis mõttes kestab see laupäev minus igavesti, sest säärast puudutust nagu selle raamatu tagakaant sulgedes, ei ole ma tundnud väga pikka aega.

„Lumeõde“ on lummav kirjeldus ühe 10-aastase poisi mõtetest ja tegemistest paar päeva enne jõululaupäeva, mil on juhtumisi ka tema sünnipäev. Jõulud ja sünnipäev on Juliani jaoks olnud alati väga olulised – millise lapse jaoks ei oleks? –, eriti kuna nad langevad ühele päevale. Aga sel aastal on kõik teisiti, sest… ehk ei olekski õige ära öelda, miks täpselt. Tõtt öelda on väga raske valida, mida selle raamatu puhul üldse ette ära öelda oleks paslik, et mitte rikkuda lugemisrõõmu. Sest tegu on lasteraamatuga ega ole ka, tegu on fantaasiakirjandusega ega ole ka, tegu on nukra teosega ega ole ka, tegu on õnneliku lõpuga ega ole ka. Kõik siin maailmas on suhteline ja sõltub sellest, mida me tunneme, näeme ja usume.

Näib, et Maja Lunde kannab endas nii killukest Hans Christian Anderseni kui ka Charles Dickensi pärandit. Igal juhul on raamatus hetki, mil välgatab üks või teine neist. Olgu need pimedad tühjad põiktänavad külmas talveõhtus või halli habemega vana kahtlane mees, kel on tõrges olemiseks oma põhjus, säravalt soojaks kaunistatud elutuba seal, kus on rõõm versus hall külm kõledus seal, kus aeg on suurest kurbusest seisma jäänud; metamorfoosid, mis toimuvad nii peategelase kui lugeja silme ees. Ajaga mängitakse selles teoses nii otseselt kui kaudselt. Vanemat aega (uisutamine) seotakse uuemaga (ujumine) nutikal kombel füüsilise aktiivsuse kaudu, mis sümboliseerib seda, et sageli on võimalik hoida oma vaimu tervena kehalise tegevuse kaudu, vahel – kui enam millestki muust kinni hoida ei ole – siis kramplikultki.

Kui selle raamatu kohta midagi kindlalt väita saab, siis seda, et tegu on imeilusa ja sügavalt puudutava teosega –  nii sisult, kujunduselt kui keelelt –, mis sobib ideaalselt jõululugemiseks (ja kahtlemata ka kingiks). Võib-olla ma teen autorile liiga, aga mulle näib, et ilma Lisa Aisato piltideta ei olekski see raamat ehk päris see raamat. On hämmastav, kuidas saab akvarellstiili ja värvi(tuse)ga kuju anda kurbusele ja ängistusele. On hämmastav, kuidas pelgad pildid võivad tekitada hinge sooja pühadetunde, nii lugejal kui tegelastel.

Selliste raamatute puhul on mul tunne, et mõtteid peaks kirja panema mitte siis, kui raamat läbi, vaid juba vahepeal, sest emotsioon keset pingetõusu ja emotsioon pärast puänti võib olla erinev. Ja ma ei mõtle siinkohal mitte mingisugust pettumust, ängistust või rahuldust, vaid pigem katarsise järgset pingelangust või kergendust, eufoorilisest ootusest nukraks hõllanduseks muutuvat meeleolu, mis võib võtta emotsioonidest tuge ammutavalt sõnaseadjalt mõningase võimekuse.

Minu jaoks on tõsine dilemma, kuidas viia seda raamatut oma 10-aastase pojani, kelle jaoks lugemine ei ole lemmiktegevus. Ja kas üldse. Sest nii nagu toonitati hiljuti ühes avalikus noortekirjanduse teemalises vestlusringis: lapspeategelane ei pea tingimata tähendama seda, et tegu on lasteraamatuga. See raamat on selles kontekstis ehk üks hea näide. Kahtlemata oleneb palju lapsest ja tema tundlikkusest, mida ja millal on ta valmis vastu võtma. Aasta eest nägin lähedalt, kuidas laps võib saada ühest jõuluraamatust, mille lõpp oli täiskasvanute silmis justkui õnnelik, peaaegu šoki, sest erakordselt realistlikke kirjeldusi raskest lapsepõlvest ja õelatest täiskasvanutest muinasjutulaadse lõpuga enam ei silunud, isegi laps saab aru, et lapsepõlve uuesti ja teistmoodi läbi elada ei saa, mis oli, see jääb.

Aga see oli üks teine raamat. „Lumeõe“ puhul on kõik teisiti ja väga läbimõeldud. Ja selle puhul on üks nutikas võimalus, mida ma kavatsen kasutada. Selles raamatus on 24 peatükki, mis võimaldab muuta selle teose advendiaja raamatuks, lugeda iga päev ühe peatüki. See annab võimaluse analüüsida lugu lapsega koos ja aeglasemalt, lasta tal lugeda endale sobivas tempos ning kui on tunda, et laps ei ole veel valmis, ka võimalusel/vajadusel pooleli jätma. Ja et oleks selge, ma ei leia, et lapsi peaks kasvatama vati sees, aga selles raamatus on väga suurt hingevalu. Kahjuks sellist, mida ka meie endi läheduses on rohkem, kui me vahel arvata oskame, nii lastega kui lasteta peredes. Seega võib see raamat mõjuda mõnele elu haprusest murtud hingele küllap ka leevendavalt. Aga võib-olla ka mitte. Kõik oleneb sellest, mida me tunneme, näeme ja usume…

Mul on kiusatus soovitada seda raamatut ka jõuluaja ettelugemiseks, aga pärast pikka kaalumist ma seda siiski ei tee, sest nagu öeldud, vähemalt pool selle raamatu võlust põhineb illustratsioonidel, mille mõju võib ettelugemisel kaduma minna.

Kokkuvõttes tahan žürii valikut väga kiita. Olles ise olnud sama auhinna žüriis mõni aasta tagasi, tean täpselt millise tohutu koguse raamatuid peavad žüriiliikmed paari kuu jooksul läbi lugema. Seda tehakse muidugi rõõmuga ja sellest saadakse omamoodi elamus, mille järel võivad eri raamatute jupikesed ja süžeed veel aastaid hiljem peas omavahel põimuda ning kaaned riiulitel tekitada äratundmisrõõmu. Ma ei tea, kui ühtne oli žürii arvamus tänavu, aga mulle tundub, et mitte alati pole võimalik leida midagi nii erakordset.

Ühe hoiatuse tahaksin selle teose puhul siiski kirja panna. Kui võimalik ja tahate tõelist elamust, lugege seda raamatut palun eraldatuses. Rahus ja vaikuses. Head raamatut käest panna on alati raske, aga kui paljude muude teoste puhul on sisse ja välja elamine oluliselt lihtsam, siis siinsel juhul võib ootamatult ründav olmeteema rikkuda kogu fluidumi. Ja fluidum on selle teose puhul selline, et ilma naljata, ma tahaksin näha inimest, kellel see raamat silmanurkagi niiskeks ei võta. Või ei, tegelikult ei taha…

Mari Klein, tõlkija ja toimetaja

Arvustus ilmus esmakordselt 04.12.2020 Postimehes.

The post Auhinnatud tõlkija ja toimetaja arvamus: “Lumeõde sai õigustatult pärjatud” appeared first on Dea Oidekivi.